Läinud nädalavahetusel veetsid 23 Meie Maa tellijat, kellele loosiõnn naeratanud oli, Riia kultuurireisil. Külatati Turaida kindlust, Turaida Roosi hauda ja koobast, bobirada, Siguldat, ekskurseeriti Riia vanalinnas. Reisi korraldasid Turja Tour ja Täitsamehe Bussid OÜ.
Milliseid muljeid reisi võitnud endaga kaasa tõid?
Lehte Õunpuu: Mina olen kõigega väga rahul. Seltskond oli tore ja ööbimine oli minu meelest väga luks. Bussisõit ei väsitanud ja vihmane ilm ka ei häirinud. Viimati käisin Lätis Vene korra ajal, nüüd Eesti Vabariigi ajal ei ole käinud. Enam pole sellist sissetulekut, et oma raha eest sõita. Seetõttu polnud kahtlustki, et reisile lähen. See oli kohe kindel.
Eriti meeldis mulle Turaidas käik. Ka linnaekskursioon oli väga tore, eriti see, et giid oskas rääkida vene keeles, sest vanemad inimesed inglise keelt ei valda. Meie Maa tellija olen küll kogu aeg olnud, eelmine aasta tellisin küll prooviks Oma Saare, kuid sel aastal läksin Meie Maa juurde tagasi.
Doris Peucker: Mina sain reisile tänu tuttava võidule kuna tema minna ei saanud. Olen väga õnnelik, et seal käisin. Kunagi lapsena olen Lätis olnud, aga nüüd on värsked muljed, vahepeal on seal palju uut, huvitavat ja ilusat vaatamiseks tekkinud. Poja võtsin reisile kaasa, tema ei ole varem Lätis käinud. Temale meeldis väga Riia vanalinn, bobirada, kuhu ta küll minna ei julgenud, ning Lido söögikohast oli ta vaimustuses.. Koju jõudes ütles poiss vanaemale, et reis oli viipallisüsteemis 4,9.
Mina jäin kõigega rahule. Ehkki mul jäi Meie Maa aasta alguses tellimata, mõtlesin just, et peab ikka tellima, sest kes teab, kuhu nad järgmine kord lähevad. Minu meelest võiks lugejate reisile viimine Meie Maale harjumuseks saada.
Maret Aardam: Mina jäin reisiga väga rahule. Kena, et niisugune loosimine toimus, järgmine aasta tehke jälle. Kas mina küll siis võitjate hulgas olen, aga Meie Maa tellija olen küll edasi.
Väga head muljet avaldas õhtune jõulusäras Lido söögikoht. Ja veel, väga meeldis ekskursioon Riia vanalinnas, eelkõige giidi poolest. Temalt kuulsin palju sellist, mida eelnevatel Riia külastustel pole kuulnud. Sigulda ja Turaida Roos on muidugi kenamad rohelise loodusega, Aga jäin ka nende paikade külastusega rahule.
Minu meelest oli kõik kena ka reisikorralduse poolest.
Ülo Aavik: Üldiselt meeldiv reis oli. Ja meeldiv seltskond. Aitäh ajalehe toimetusele, kes selle oma lugejatele välja tegi. Selliselt võidab ajaleht kindlasti lugejaid juurde. Meie Maa tellija olen olnud nii kaua, kui see leht on ilmunud.
Eriti meeldis, et sattusin 30 aasta järel taas Turaidasse. Koht pakkus üllatust, sest kui toona seal käisin, nägi sealne ümbrus hoopis teistsugune välja. Riia linnas olen väga palju käinud, aga ausalt öeldes sattusin esimest korda Riia linna ekskursioonile. Väga ilus linn.
Kui midagi ette heita, siis majutus oleks võinud teisiti korraldatud olla, aga see pole tegelikult kõige tähtsam. Igatahes on see Turja Touril väga hea idee, hakata reise korraldama ka Lätti ja Leetu, sest neist naaberriikidest sõidame sageli lihtsalt läbi, nägemata sealseid väga ilusaid kohti. Eestlane tahab küll sooja saada ning reisib palju Egiptusesse, kuid mina arvan, et tuleks avastada ka seda, mis on meie ümber ja palju lähemal.
Anu Aim: Haruldaselt tore reis oli. Suurepärane oli giid Riia linna ekskursioonil. Ja reisirahvas oli minu meelest seltskondlik.
Ando Noot: Meie peres naeratas reisiõnn tegelikult minu emale, kes reisi mulle andis. Poeg sai kaasa tänu tuttava võidule, kes samuti ise minna ei saanud. Olen kokkuvõttes reisiga väga rahul, kõik on positiivne. Viimati käisin Lätis 22 aastat tagasi, vahepealse ajaga on seal ikka üht kui teist muutunud ja vaatamist oli küll.
Reisi korraldus sujus kõik kenasti, ainult äratulekuga võinuks mitrte kiirustada. Meelsasti oleks teisel päeval kohapeal kauem. Meie Maa tellijad oleme kogu aeg olnud, mitte ainult reisile saamise pärast.
Oleme inimesi mägedesse viinud juba ligi 10 aastat. Arvamus, et mägedesse minekuks on vaja aega- ja vaevanõudvat väljaõpet ning erilist ja kallist varustust, ei pea päriselt paika. Piirkondi, kus matkata, on palju erinevaid. Algajate jaoks peab valima sellised, mis on varem mägedes mittekäinutele jõukohased nii füüsiliselt kui ka tehniliselt lihtsamad. Kaasas peab olema kogenud grupijuht, kes oskab nõu anda nii selga- ning jalgapandavate asjade osas.
Üheks selliseks piirkonnaks, kus alustada ja õpetada inimestele armastust matkamise ja mägede vastu, on Põhja Itaalias asuvad Dolomiidi mäed, mis on kuni 3500 m kõrgune mäestikuala Kirde-Itaalias Alpide lõunaosa lubjakivivööndis. Need on tekkinud triiase ajastul merepõhja ladestunud mineraliseerunud korallidest ning kerkisid üles Euroopa ja Aafrika mannerlava kokkupõrkes 60 miljonit aastat tagasi. Siinsete heledate kaljude kallal on enim vaveva näinud jää, päike ja vihm. Üldiselt on Dolomiidid üsna kuivad ja kaljused (kaljuseinad on sageli vertikaalsed).
See on suurepärane piirkond kergema ja keskmise raskusastmega mägiretkede ja lihtsalt jalutuskäikude jaoks, pakkudes nii kauneid vaateid maalilistele mägedele-orgudele-järvedele, kui ka soovi korral korralikku kaljuronimist peaaegu püstloodsetel kaljuseintel. Tegu on üsnagi ”kultuuristatud” mäestikuga, kus on rikkalikult turistlikku infrastruktuuri (head juurdepääsuteed, hotellid, kämpingud, tõstukid, hea info- ja kaardimaterjal).
Lõppenud hooaja üks suuremaid ettevõtmisi olidgi Dolomiidi mäed, täpsemalt öeldes Cortina d`Ampezzo ümbrus. Ümberringi asuvad mäed pakuvad võimalusi nii pühapäevamatjakajatele, kui ka suuremat pingutust ja eneseületamist ootavale matkajale. Suurim kõrgus, kuhu võib aklimatiseerumata minna, on 3250 m. Esimesel päeval tegime tavaliselt aklimatiseerumismatka 2300 m kõrgusel linna kohal kõrguvatel mägedel. See on väga oluline, väljaselgitamaks inimeste kohanemist kõrgustevahega, millest tingituna võib hakata pea ringi käima või enesetunne halveneda.
Pärast aklimatiseerumismatka Tondi mäel läksime päevasele matkale Tre Cime (kolm tippu/kaljunukki) ümbrusesse. Tre Cime on tõenäoliselt üks tuntumaid mäestikugruppe ja seda eelkõige just kaugele äratuntava kuju tõttu. Matkarada pakkus suurepäraseid loodusvaateid, ületasime mitmeid alpiaasu ning lõunaks jõudsime mägikohvikusse, mida leidub Dolomiitides et iga mäe otsas. Pärast lõunapausi hakkasime laskuma, mille algus oli kindlasti pisut ekstreemne puhkepäevamatkaja jaoks, kuid tugevamate ja julgemate toel said ka pisut aremad sellega hakkama. Grupivaim eelkõige! Grupis polnud eest äratormata tahtjaid ega ka mahajääjaid, kuna reeglid olid varasemalt kokkulepitud, tempo kõigile sobiv ning koos on alati lõbusam ja ka lihtsam raskematest hetkedest üle saada.
Kolmandal päeval võtsime suuna Cristallole. Imeilus nimi! Kas ka mägi seda väärt oli? No oli. Mäe alla jõudmiseks oli kolm võimalust: kas sõita tõstukiga naabermäeahelikule ja Cristallo alla jõudmiseks laskuda vaid 300 m, mis on lihtne või tõusta linnast 500 m või hoopis lasta end bussil tõstukijaama viia. Grupp jagunes oma jõuvarude hindamise järgi kolmeks. Tõstukijaamast sõitsime kõik üheskoos 3000 m kõrgusele Cristallo mäekurule. Selleks kasutasime nii tooltõstukeid kui ka omapärasei tünne, kuhu mahtus 2 inimest. Tünnidesse pidi hoo pealt hüppama ja vajadusel andis jaamatöötaja kiirendava müksu. Kui ülessejõudes väljumisel piisavalt kiire polnud, tõmbas jaamatöötaja teid sealt lihtsalt välja. Vajadusel pannakse kõik tõstukid muidugi seisma. Ülesjõudnuile avanes imeilus vaade! Ühele poole lõputult 3000 m kõrguseid mägesid, teisele poole suur org, kaugel paistvate küladega, sõbralikud ja julged mustad varesesuurused linnud tulid käe pealt palukesi sööma. Suuremate elamuste otsijad panid oma köied ja karabiinid valmis ja läksid kaljudele väikesele ringile, puhkajad võtsid söögid ja joogid ja nautisid vaadet. Ja siis…Järsku kerkis Criastallo kohale äikesepilv, võrratu vaatepilt! Sadas tugevat vihma, tõstukijaamast kadus vool, tõstukid jäid seisma, kaljudele läinud ronijad kutsuti tagasi. Peagi hakkas tööle varugeneraator ning tünnidesse jäänud inimesed toodi üles ära. Äikesepilv valitses mäe üle umbes poolteist tundi. Pärast äikest ja vihma tuli päike ja vikerkaar. Looduse vaatemängu järel suundusid ronijad kaljudele tagasi ning naasid õhtuks. Teised sõitsid vahejaama ning piki jõesängi kulgeval matkarajal laskuti linna kämpingusse.
Viimasel päeval oli meie siht Tofana mäetipp. Võis jääda päevitama vaateplatvormile või tõusta päris tippu. Siin võis isegi tunda, kuidas pea pisut pööritab. Mõne aja möödudes oli kõik jälle korras. Tofanal on alati ka lund, mis on tõeliseks elamuseks neile, kes pole varem suvel lund näinud.
Varasematel aastatel oleme käinud ka Dolomiitide kõrgeimal tipul Marmoladal (3343 m). Põhjaküljel katab teda võrdlemisi lausk liustik, ainuke suur liustik Dolomiitides (Marmolada liustik). Marmoladat kutsutakse ka Dolomiitide kuningannaks (Dolomiitide kuningana on kuntud 3263 m kõrgune Antelao, mille tipp on järsk, kaljune ja teravatipuline. See mägi põhjustab sageli dramaatilisi varinguid lähedalasuvatesse orgudesse.)
On veel üks põhjus, miks rahvas Dolomiite armastab. Dolomiitides leiab aset suveõhtuti üks huvitav ja unikaalne efekt, mis on eriti vaadeldav just Cortina d`Ampezzo ümbruses. Ladiinid kutsuvad seda Enrosadira. Suveõhtutel, kus õhk on erakordselt selge ja päike loojub läände, siis hakkavad mägede tipud elama. Ladiinidel on ka legend, mis seotud armastuse ja vihkamisega ning millega seletatakse seda imepärast nähtust. Kui legendi on võimalik ka raamatuist lugeda, siis Enrosadira nägemiseks tasub kindlasti ise Dolomiitidesse minna.
Seda kõike pakuvad Dolomiidi mäed. Ööbime linnakämpingus telkides ja teeme igal õhtul ja hommikul ühise söögi. Õhtuti räägime päevasundustest ja läbielamistest. Igal juhul on need mäed suurepäraste võimaluste pakkujad 4-aastastest kuni pensionärideni ja vahepeale jäävad tavamatkajad ja kaljuronijad. Rahule jäävad kõik.
Suusatama! Jah, ikka. Mäesuuskadega. Ei iial! Tavaline reaktsioon inimese puhul, kes ei ole kunagi varem mäesuuskadel sõitnud.
Oleme praeguseks ajaks juba 3 aastat korraldanud suusareise Slovakkiasse. Tulijad peamiselt mandrimaalt. Saarlasi käib vähe. Eks põhjuseks ikka lumevaegus Saaremaal ja hirm mägede ja mäesuuskade vastu.
Tegelikult on selline hirm täiesti alusetu. Meiega on tänaseni kaasa tulnud palju algajaid suusatajaid, kes pole isegi lauskmaasuuski eriti proovinud ja kõik nad on mäesuusatamisega hakkama saanud. Enamik on tulnud ka juba teist korda. Igal juhul on nad saanud nii mäe- kui ka mäesuusatamise pisiku. Vanus ei mängi siin samuti mitte mingit rolli. Mägesid on ju nii kõrgeid kui madalaid ja laugeid, nii et kõigile midagi, aga see tunne, mille saate, kui tunnete et liuglete slaalomsammul allamäge ja kontrollite oma kiirust juba tund peale esimest korda suuskade allasaamist, on võrratu. See tasub proovimist!
Hakkame siis algusest peale. Suusareisid Slovakkiasse toimuvad detsembri lõpust kuni märtsi lõpuni. Isegi kui maanteedel ja all linnades lund vähevõitu või pole üldse, siis mägedes on seda alati. Lund aitavad toota ka lumekahurid.
Slovakkias on suusakeskusi palju, kuid peamiselt käiakse neist neljas. Nendeks on Strebskoje Pleso ja Lomnitsa suusakeskused Kõrg-Tatra mägedes, Jasna suusakeskus Madal-Tatra mägedes ja Ruzomberoki suusapark Fatra mägedes. Kõigis neis suusakeskustes on mägesid nii nendele kes soovivad teravamaid elamusi kui ka täiesti algajatele tõsiselt laugete nõlvadega ja ka keskmistele suusatajatele, kes soovivad mõistliku kiirusega allamäge liuelda, vahel jalgu puhates peatuda ja teisi suusatajaid jälgida või oma kaaslast järgi oodata.
Mõeldud on ka sellele, kes ei soovi terve päeva mööda nõlvu ringi sõita, vaid vahel istuda, süüa ja juua. Kohvikuid on kõikjal. All parklates, poole nõlva peal ja üleval kuni 2000 m kõrgusel ülemistes tõstukijaamades.
Suusavarustuse saab rentida nii linnadest kui ka suusakeskustest. Alati on kõik omale vajaliku ja sobiva saanud. Kes siis suusad või lumelaua sinna juurde kuuluvate saabaste ja keppidega.
Meie ööbime tavaliselt Slovakkia suusapealinnas Popradis. Väike armas linnake kauni vanalinnaga, mis on täis rahvusrestorane, kus on võimalik veel hilisõhtul sooja toitu tellida. Olemas on ka korralik veepark õues asuvate kuumade auravate termaalbasseinidega, tavalise ujulaga ja aurusaunadega. Peale selle töötab ka ööbaar-diskoteek, mitte noortele vaid kohapeal elavatele eesti suusatajatele, kuhu nad pea igal õhtul kogunevad, et päevamuljeid jagada, pisut lõõgastuda ja kes veel suudavad, need tantsivad. Kõik see hotellidest vaid 10 min jalutustee kaugusel. Kõikjal on mõeldud suusatajatele ja hinnad on meile, eestlastele, väga taskukohased.
Suusareis algab niisiis eneseületusest, et jah, ma tulen kaasa, proovin selle ära. Sõit Slovakkiasse kestab 2 päeva. Esimesel päeval läbime Läti, Leedu ja jõuame Varssavi lähedale väikesesse hubasesse hotelli, kus veedame öö. Hotell on just nii suur, et üks bussitäis parasjagu vabalt ära mahub. Järgmine päev peale hommikusööki kulgeb läbi Poola ja juba varaõhtul majutume Slovakkias Popradi linnas 5 ööks hotelli. Kogu suusa- ja lumelauavarustuse võimalik rentida juba esimesel õhtul. Laenutaja on nii osav, et teil tarvitseb öelda oma jalanumber, kehakaal ja pikkus, kui ta juba just teile parajad saapad just teile sobivatele suuskadele sätib. Slovakkias tuleb suusavarustuse rendi eest neljaks päevaks välja käia ca 600 eek, lumelauavarustuse eest pisut rohkem.
Saabubki esimene suusahommik. Reisijuht on vahepeal välja selgitanud mäekeskuste ja suusatõstukite tööolukorrad ja alati sõidetakse just sellisesse keskusesse, kus on piisavalt lund ja ka ülemised tõstukid töötavad. Nimelt suure tuule või väga tiheda lumesaju korral pannakse ülemised tõstukid kinni.
Nüüd siis oleme jõudnud oma bussiga suusakeskuse parklasse. Esimesed tulijad vaatavad ahastusega suuri massiivseid plastiksaapaid, mis tuleb jalga torgata. Selles osas aitab teid reisijuht, kellel endal on suured kogemused ja palju kannatust teile AB-st kõik selgeks teha. Järgmine asi, mis tundub esialgu ületamatu, et millisel moel rasked mäesuusad tõstuki alla toimetada. Võttes suusad kaenlasse, pole keppe kuhugi panna, üritad mõlemad kaenlasse võtta, ei suuda. Tuleb välja, et suusad pannakse lihtsalt õlale, kepid teise kätte ja ongi võimalik kogu oma varustusega kergel sammul suusamäe poole kõndida.
Kellel sõit selge, asuvad kohe tooltõstukitega üles sõitma, kes esimest korda, need saavad algõppe sealsamas lauge nõlva peal. Kes juba julgemad ja kellel pöörded ilusasti välja tulevad, proovivad esialgu nööptõstukit, mis lohistavad suusatajad oma jalgadel seistes mäenõlvale. Juba tunni möödudes on enamus esmaproovijatest nööptõstukiga ülespoole sõitmas.
Suusatõstukipileteid saab osta igast mäekeskusest eraldi, mis aga kehtivad vastavalt samas keskuses kõikidel tõstukitel. Piletihind sõltub, kas võtate 1-2 tunni, poole päeva või kogu päeva pileti. Kogu nelja päeva piletid lähevad maksma kokku ca 1200 eek.
Niisamuti purustaksin müüdi, et mäesuusatajatel on suur oht ennast vigastada luumurdude jm taolise näol. Tegelikult on asi nii, et kui ennast ikka üle ei hinda, siis ei juhtu ka midagi hullu. Ilmastikutingimused on muidugi erinevad. Alati on olemas info jäiste nõlvade kohta, tuule või udu tõusmise kohta. Selleks on igal mäel ka turvatöötajad, kes on mootorsaanidega alati valmis kui ka midagi juhtuma peaks. Ka igas tõstukijaamas on nii üleval kui all vastavad töötajad. Aga eks uljaspäid leidub alati igal pool.
Tegelikult on selline suusareis parim puhkus. Kas kujutate ette kui istute all 500m peal tooltõstukile ja kerkides kõrgemale, läbite pilved ja siis hakkab äkki päike särama, pilved jäävad teist allapoole. Üles jõudes vaatate hinge kinni pidades ringi, sest vaade on nii ilus, mida ei ole võimalik kirjeldada. Seisate suuskadel 1500 m kõrgusel, päike särab taevas, heites sätendavaid kiiri allapoole kulgevale suusnõlvale, pilved nagu valge vatt teist tunduvalt madalamal. Kui te ei soovi kohe nii kaunist kohast lahkuda ja soovite kauem vaadet nautida, astute sisse samas olevasse mägikohvikusse, kus võimalik süüa nii sooja toitu, juua kuuma teed kohaliku rummiga või ilma, samas pakutakse ka hõõgveini. Ja seda suudab ka päris algaja juba vähemalt kolmandal suusapäeval!
Kevad läheneb, ilmad soojenevad ja üha rohkem hakkavad mõtted liikuma reisimise suunas. Tahaks juba soojale maale mere äärde, mägedesse, tutvuma võõraste kultuuridega. Nüüd tekib kindlasti küsimus – kuidas ja kellega? Võimalusi on palju. Üldine arvamus on, et kõige lihtsam viis soojale maale saada, on kasutada lennutransporti. Aga siiski, põhjalikult järele mõeldes, hakkad kahtlema. Kui sa ei ela just Tallinnas, siis vaja kõigepealt sinna jõuda. Ega alati lennuajadki praami või kohaliku lennugraafikuga klapi, seega mõnikord ka ööbimist vaja. Kogu pagas tuleb käsitasi kaasa vedada, või siiski, ega ei olegi mõtet väga palju asju kaasa pakkida, sest lennukil piirkaal, kus iga ületatud kilogrammi eest tuleb üsna kopsakas summa lisatasu maksta. Niisiis tuleb odavam kõik puuduv ja pagasi standardkaalu mittemahtuv kohapealt osta. Seda muidugi juhul kui kohapealne majutus võimaldab, ehk asub ostukeskuse lähedal. Siiski on lennureisil oma eelis, kõik ööd ühes hotellis, tavaliselt basseini ja rannaga. Aga sõltub huvidest. Kui soovid veel lisaks vaatmisväärsustega tutvuda, tuleb hakata raha välja käima…
…nii ongi, et kaalukauss kipub vajuma bussireisi kasuks. Väikesed ebamugavused pikal bussisõidul, kuid vastutasuks seltsielu ja näed palju. Reeglina ei tule ka oluliselt midagi juurde maksta võrreldes lennureisiga.
Üks toredaim ja mugavaim võimalus bussireisiks saarlastele on väljasõit otse Kuressaarest. Just nii ongi kohaliku turismifirma puhul, kes on juba aastaid taolisi reise tõusvas tempos teinud.
Iga aastaga on meiega reisida soovivate inimeste arv kasvanud, kuid arvan, et paljud ei tea meist veel eriti midagi või on lihtsalt kuulnud, et ah, nemad ööbivad ju telkides. Sellest ka sageli loobumine ja otsitakse ikka hotellivariante. Eks see on muidugi maitseasi, kuid hästi järele mõeldes on telkides ööbimiste korral palju positiivset. Ja meie ei tee seda mitte odavama reisihinna pärast, vaid seetõttu, et meile meeldib niimoodi reisida ja ka paljudele meie klientidele, kes ikka ja jälle just meie reisifirma teenuse valivad…
…no mis siin siis nii head on. Räägime sellest lähemalt.
Kõigepealt julgen väita, et oleme ainus turismifirma, kes korraldab regulaarselt väljasõitusid ja saabumisi Kuressaarest Kuressaarde. Eks siin on teatav eelis ka pärnakatel, sest sellest linnast ei ole kuidagi võimalik mööda sõita. Meiega reisides tuleb tallinnlastel ja mujalt Eestist tulnutel arvestada reisiseltskonnaga ühinemisega Pärnus. Siin tugev eelis just saarlastel!
Asume põhiteema kallale. Telkidega reisime suvekuudel, muudel aastaaegadel kasutame ka meie hotelle! Telgid on meil korralikud, reeglina 4-le inimesele, kinnise eeskojaga. Alati on võimalus oma telk kaasa võtta kui soovitakse privaatsust. Omalt poolt pakume kõigile ka magamismatte. Magamiskott peab omal olema. Sageli kardetakse, et telgis on külm magada. Ei ole, kui külmakartlikumad võtavad lisaks magamiskotile kaasa õhukese teki. …ja kui mõnus on hommikul ärgata päikesetõusuga värskes õhus, kui linnud laulavad otse pea kohal ja laagrikokad on just kohvivee valmis saanud! Kõlab ju hästi? …isegi vihma korral. Lõunamaades sajab harva, kuid meie telkidel on selleks otstarbeks spetsiaalsed kilekatused ja hommikusöögi laua kohale kerkib nagu nõiaväel varikatus.
Telgime alati kämpingute territooriumidel, mitte kunagi lihtsalt metsas! Tavaliselt on buss kohe meie telkide kõrval, seega kõik teie asjad käe-jala ulatuses. Kämpingud on erinevad, kuid alati on olemas suurepärased olmekompleksid, kus dussist tuleb soe vesi ja seda reeglina hinna sees. Sageli on see kämpingu uhkeim ehitis oma läikivate kahhelplaatide ja säravate kraanikausside ja dussikabiinidega. Igal hommikul ja õhtul põrkame kokku koristajatädiga, kes oma tööd südamega võtab! Tavaliselt on samas olemas ka väike köök ja pesumasinad. Enamikel kordadel on olemas ka restoranid, mis avatud veel hilisõhtul ja kus on lihtsalt mõnus õhtuti lõõgastuda ja värskete sõpradega möödunud päeva muljeid jagada. Peale kõige selle on lõunamaades kämpingute territooriumidel bassein oma külastajate jaoks. Lisaks kindlasti veel minimarket. Ühesõnaga, kõik eluks vajalik olemas.
Kui hotellireisidel on sageli probleemiks hilisõhtul või koguni öisel ajal hotelli saabumine, lühike uneaeg ja ülivarajane väljasõit, siis kämpingutes ööbimiste korral on see reeglina välistatud. Kämpingute sissepääsud suletakse õhtuti 21.00-22.00, seega ka saabumisaeg vastav. Tegelikult saabumegi tavaliselt ööbimiskohtadesse õhtuti seitsme ja üheksa vahel. Lõunamaades on kämpingud sageli otse mere ääres, nii et õhtune ja varahommikune suplus merevees garanteeritud. Boonuseks muidugi eelpoolmainitud bassein.
Meie reisidele võid julgelt tulla ka üksi. Nimelt juba esimesel õhtul on enamus grupist omavahel tuttavad ja just seetõttu, et tegemist ühise telklaagri ja õhtuse ning hommikuse toidukeetmisega.
Päevane aeg kulub meil olenevalt reisist kas vaatamisväärsustega tutvumiseks või mägedes matkamiseks.
Kultuuriprogramm kõikvõimalike vaatamisväärsustega alati reisikavas, kuid lisaks sellele saab igaüks vastavalt soovile ennast proovile panna mägedes. Peaaegu iga reisikava raames vallutame mõne mäetipu ühe päeva jooksul. Need, kes ei soovi sellest üritusest osa võtta, saavad puhkepäeva mere ääres või mõnes muus põnevas paigas. Tõusta aga kordki elus kogenud grupijuhi saatel 2000 – 3000 m kõrgusele mäetipule on kordumatu elamus!
Niisiis ei ole vaja peljata telkides ööbimist, pigem vastupidi, see annab reisile juurde põnevust, looduslähedust ja osalejatele uusi sõpru.
Kas teate, et Vana – Kreeka kultuurist kasvas välja kogu Euroopa kultuur ja siit sai alguse euroopalik teater, kirjandus, teadus ja kunst. Kreekamaa nimi oli siis Hellas. Tänapäevalgi on võimalus tunda sealsete antiikehitiste suurust ja võimsust. Kreeklased on palju vaeva näinud ja kulutanud selleks, et kogu seda toredust ja rikkust taastada ja meieni tagasi tuua. Üks suurejoonelisemaid on Mükeene loss. Restaureerimistööd käivad täie hooga. Igal aastal Kreekat külastades on järjest uusi lossiosi maapõuest välja kaevatud. See on vaid üks vähestest Kreeka antiikrikkustest. Mitte kusagil Euroopas ei ole meil õnnestunud näha nii võimast ja nii hea heliakustikaga 4 sajandil e.Kr ehitatud hästisäilinud teatrit 12 000 – le pealtvaatajale – Epidaurost. Tänapäevalgi saate proovida selle suurepärast akustikat, seistes all teatri keskel ja öelda vaikselt midagi. Täiesti usukumatu, sinu ülemistel teatritreppidel seisvad reisikaaslased kuulevad igat sinu sõna.
Täiesti omapärane nähtus on aga Ateena. Kaugele on näha kesklinnas kõrguvad 277 m kõrgune Lykabettose ja 156 m kõrgune Akropoli magi oma suurima templi Parthenoniga. Lisaks kogu kesklinna ulatuses teised antiikehitised, mida ei ole võimalik siin paberil lühidalt kirjeldada. Selleks et kogu seda toredust näha, peab minema kohale. Silitades iidsete ehitiste kiviseinu saate ette kujutada tolleaegset kõrgekultuurilist elu.
Korintose kanal.
Enne kanali ehitamist eelistasid meremehed ühel pool Korintose maakitsust laadida laevad tühjaks, lohistada need teisele poole, lossida ning purjetada siis edasi. See oli märksa ohutum kui ümber Peloponnesose sõita.
Korintose kanali loomise idee tuli juba keiser Nerol, kuid 23m laiuse kanali projekteerimine ja ehitamine sai teoks alles aastail 1882 – 1893.
Olümpia
Kreeklased mitte ainult ei ehitanud, see maa pni aluse ka spordile. Meie vaatamisväärsuste hulka kuulub Olümpia linnakeses asuv antiikolümpiastaadion, kus tänapäeval süüdatakse iga nelja aasta tagant olümpiatuli. See oli vanade kreeklaste Peloponnesosel Elises asuv kultusekoht, kus peeti igal neljandal aastal Zeusi auks ülekreekalisi võistlusmänge. Esimesed olümpiamängud toimusid aastal 776 eKr. Olümpia keskuses asus Zeusi tempel ning Kreeka linnriikide varakambrid. Tänaseks on templist säilinud vaid dooria sammaste kettad. Teie aga võite teha sörkjooksu sellel kuulsal staadionil ja giidi juttu meenutades ette kujutada, et olete noor kreeklane, kes võistleb au ja kuulsuse eest nii omale kui kodulinnale. Kreeka atleedid võistlesid alasti. Selle kohta on 2 lugu …Ja kas teate, et tol ajal Kreekas võistlesid peale meeste ka noored tüdrukud, mitte küll alasti nagu noormehed, vaid nende juuksed olid lahti, nad kandsid tuunikat, mis ulatus veidi ülespoole põlvi ja nende parem õlg oli rinnani paljas…
Delfi
Veel üks suurepärastest kohtadest on Delfi teater, mis on ehitatud 2500 a. tagasi, 5000 – le pealtvaatajale. Üks uhkemaid Kreekas Epidaurose teatri kõrval. Teatri taga asub 200 m pikkuse rajaga 7000 pealtvaatajat mahutav staadion, kus peeti Pytho mänge, mis olid Olympia mängude järel tähtsuselt teisel kohal Kreeka spordikalendris. Legendi järgi saatis jumal Zeus kaks kotkast maailma otsadest lendu. Nende teekonnad kohtusid Delfi kohal, mille järgi ta otsustas, et Maa keskpunkt asubki Delfis…
Jumalad
Ei saa mööda minna antiikjumalatest, kes juhtisid inimeste elusid ja tegevusi ja kes isegi elu nautisid. Iga jumal valitses midagi. Nõnda ohverdasid kreeklased alati kindlale jumalale, vastavalt sellele, missugust abi nad tahtsid endale paluda. Vanade muistendite järgi elasid jumalad Olümpose mäe tipul ja neid oli palju. Ja kas teate, et meie oleme tõusnud 7- tipulisele Kreeka kõrgeimale Olümpia mäele korduvalt, vaatamata kohaliku munga hoiatusele sinna mitte minna. Kõrgeim tipp 7-st 2917 m. Tippu jõudmiseks ja pärast alla tulekuks kulub päev. Poolel teel metsapiiril mõnus mägikohvik, kus saab ennast turgutada söögi ja joogiga. Samas saavad need matkajad, kes päris tippu tõusta ei suuda, kohvikus tipuvallutajaid oodata. Tipp on sealt näha. Juba alt bussiparklast minema hakates on tunda jumalate olemasolu. Täielikus tuulevaikuses tõuseb äkki tuul, möödub teist ja vaibub taas – tõenäoliselt jõudis tuulejumal koju. Samas võib täiesti selges taevas välku sähvida ja imelikku mürinat kuulda. See on Zeusi töö. Üleval tipus olles näeb veel midagi väga kummalist – tipud asuvad ringiratast nagu katla ümber ja katlast kerkivad pilved ja rändavad mööda taevast laiali. Aga jumalad ei ole vaenulikud kui omal midagi hinge peal ei ole, seega julgelt teele!
Meri ja munkade poolsaar
Aga see munk, kes meid hoiatas müstilise Olümpose mäe eest, elab ise Athose poolsaarel, kinnises mungariigis, mis hõlmab 20 kloostrit (ehit. 963-1524) ning 12 küla. Athosel on säilinud bütsantsi kunsti, seal hoitakse 12 000 käsikirjalist raamatut. Erapooletuks autonoomseks alaks ning idakiriku tähtsaks usu- ja kultuurikeskuseks kujunes Athos 10.saj. Meil on võimalus võtta laevatuur piki poolsaart ja vaadata kõiki neid kloostreid mere pealt ranniku lähedalt, saatjateks mustaseljalised delfiinid. Maale meid ei lubata, kuid elamuse saab igal juhul!
Munkadel on siin Kreekas veel teinegi suurem elupaik – Meteora kloostrid. Kaljud, millel nad asuvad, on ca 60 miljonit aastat vanad ning nende kujunemist on suuresti mõjutanud maavärinad. Kaljude tippudel asuvad kloostrid, mis on rajatud otse kaljupinnale. Meteora kloostrid saavad suurt toetust Kreeka riigi poolt. Sellele vaatamata on oluliseks sissetulekuallikaks turistid. Niisiis nendesse kloostritesse on võimalik ka meil siseneda…
Rahvusõhtu
Nüüd on meie reis Kreekas lõpule saamas ja seda tähistame rahvusõhtuga. Kohalikud toidud, vein ja tants. Kohale on tulnud tantsuõpetajad ja peagi on kogu meie grupp tantsuringis rahvuslike meloodiate saatel. Kohalikud virtuoosid loobivad taldrikuid vastu maad puruks, põletavad maas piiritust, tantsides tulesammaste vahel ja mõne aja pärast juba pika toidulaua peal kaaslasteks ikka meie grupikaaslased!
Bussiga läbi Serbia ja Makedoonia
Et kõike seda näha ja tunda, tuleb tingimata valida bussireis. Bussiga oleme oma aja peremehed ja nii mõnigi kord saab ka sellistes kohtades kinni pidada, mis otseselt programmis ei ole. Selleks et aru saada, kui kaugel asub see tore maa, tuleb läbida tee ratastel. Eriti eksootilised on tee peal Serbia ja hiljuti viisavabaks muutunud Makedoonia. Juba aastaid nendest riikidest läbi sõitnud oleme näinud nende maade kiiret arengut. Nüüdseks läbivad riike suurepärased asfaltteed ja ka piiripunktides ei tekita piirivalve meiega enam mingeid probleeme.
Kreekas veedame pea kõik ööd mereäärsetes kämpingutes ja naudime kohalikku kööki, mis koosneb mereandidest, sea- ja lambalihast ja salatitest. Joogiks ikka kohalik lauavein.
Kreeka on jumalate maa, kes elavad kõrvuti inimestega. Seda tunnete igal sammul, sest kuidas muidu saab üks maa nii ilus ja rikas olla!
NOORTEGA MATKAMINE ESITAB MATKAJUHILE KÕRGEID NÕUDMISI!
Kati Pärnpuu
Loodus ja võimalus töötada inimestega on mind alati tõmmanud. Veel mõne aasta eest ei teadnud ma, et minust saab matkajuht ja et need kaks asja on võimalik omavahel siduda.
Ometi on see nii läinud, minust on saanud mägedes sage külaline. Saaremaa Matkaklubi abiga viime mägedesse matkama ka teisi. Üha enam on huviliste seas lapsi ja noori – kes võtab ette ühise perepuhkuse, kes tuleb sõpradega, ent käiakse ka suisa klasside kaupa. Pole tõsi, et matkamine noori ei huvita!
Minu esimene kokkupuude matkamisega jääb juba aastate taha – meid oli kolm last, kes otsustasid n-ö matkale minna. Näppasime aiakäru ja ladusime sellele toiduvaru, padjad, vatiteki ning teatasime lahkudes, et jääme mõneks päevaks! Ent see retk jäi lühikeseks. Tüli lahvatas juba kümne minuti pärast, sest keegi meist polnud nõus käru mäest üles vinnama.
Praegu avaneb noortel oluliselt enam võimalusi matkapisiku süstimiseks tõelistes mägedes – matkarajad Slovakkias, Madal-Tatrates sobivad selleks hästi. Lastele pakuvad meeldejääva elamuse pisut pingutust nõudvad ja veidi ekstreemsust pakkuvad rajad. Eriliseks elamuseks kujuneb paks udu või torm. Olen näinud laste nägudel põnevust, kui üheskoos jälgiti öösel äikesetormi vaatemängu. Ent olen märganud ka pettumust, kui kehva ilma pärast jäi ära kahepäevane matk mägedesse ja ööbimine mägihotellis. Ent Slovakkias on sellisteks puhkudeks ka palju muid looduses ajaveetmise võimalusi.
Pean ennast nüüdseks kogenud grupijuhiks, ent noored suudavad mind ikka üllatada. Vaatamata selgitustööle enne matka kipub pisike piiga mägimatkale rõõmsavärvilistes varbavaheplätudes ega taha uskuda minu tungivat nõuannet need kinniste jalanõude vastu vahetada. Üks noormees pani aga matkaraja kõrval lumelaiku märgates selle suunas lihtsalt rõõmsalt hõisates jooksu. Teine väikemees polnud aga nõus oma kirju vihmavarjuta mägedesse ronima.
Noored nõuavad grupijuhilt teistsugust tähelepanu kui täiskasvanud. Vastutus on mitu korda suurem. Mägede ilu nautimine ja omaette olemine, mida täiskasvanute grupiga käimine rohkem pakub, tuleb igal juhul ära unustada.
Kui täiskasvanutega matkates selja taga jutukõmin sumbub, on grupi seisma jäämise põhjuseks suure tõenäosusega mõni lilleke, mida kõik meeleheitlikult fotoaparaatidega jäädvustada püüavad. Või võtab mõni mägikits läheduses eputavaid poose. Noorte puhul tähendab vaikus aga seda, et nad on mingile enda meelest suurepärasele ideele tulnud. Ja fantaasiat neil jagub. See ei ole neile takistuseks, et viibitakse rahvuspargis, kus on lihtsam loetleda asju, mida seal teha tohib kui et mida ei tohi.
Noortega käies peab mõte kogu aeg töötama ja mitte lihtsalt töötama, sa pead olema nendest kogu aeg sammu võrra ees. Pead püüdma näha kõike, mille peale nad võivad tulla. Üks neiu vinnas oma rasket seljakotti mäest üles. Kohale jõudes hakkasime uurima, mis selle koti nii raskeks teeb. Selleks osutus suur klaasist pähklivõi purk! On olnud ka näitsikuid, kes küsimusele ega matkakotis liigset rakust pole, vastavad särasilmil, et kaasas on vaid meigikott, beebiporgandid ja vesi. Aga magamiskott, soojad riided??? Pakkisime koos koti ringi muidugi.
Et ennetada võimalikke õnnetusi, peab lisaks pidevale selgitustööle pakkuma igal vabal hetkel neile tegevust. Ka pärast päevateekonna lõppu! Olgu selleks siis lugude jutustamine, järelvalve all lumelaigu peal liugu laskmine, lumesõja pidamine, vaikselt lamades ümisejate pesa jälgimine või mis iganes muu tegevus, mis lapsi köidab.
Olen mägedes käinud nii maa- kui linnalastega. Erinevusi on selles, kuidas nad märkavad kaaslasi, nende probleeme, kuidas suhtuvad ümbritsevasse, millise innu ja entusiasmiga aitavad valmistada õhtu- ja hommikusööki. Matk annab hea ettekujutuse inimesest. See on vahelduse jms kõrval ka põhjus, miks õpetajad selliseid matkareise eelistama on hakanud.
Olen vahel mõelnud, et nüüd on kõik! Rohkem mitte ühtegi noortegruppi! Aga ei. Ikka lähen. Laste entusiasm, energia, ausad emotsioonid, säravad silmad ja teadmishimu panevad alati ümber mõtlema.
Suhtugem siis nende soovi mägedes matkamist järgi proovida innustavalt!
Kas olete käinud polaarjoone taga ja tundnud talvisel ajal pimeduse masendust või kuulnud kelgukoerte sõidueelset ärevat klähvimist? Meie oleme…
Nii saavad öelda 39 saarlast ja 9 külalist, kes käisid hiljaaegu 5-päevasel bussireisil Soome Lapimaal.
Tundub, et saarlased hakkavad kohalikke reisifirmasid järjest rohkem usaldama, sest seekord jäi mandrirahvale kohti vaid 9. Sõitsime välja 7. detsembri hommikul. Seltskond koosnes 31-st täiskasvanust ja 17-st lapsest vanuses 3 – 16 aastat. Kaasas olid ka lihtsalt mõned vanaemad, kes tulid oma lapsepõlve meenutama, sest tol ajal ei olnud võimalik jõuluvanale otse koju sõita. Ilm oli vihmane ja ilusat jõuluaega ei meenutanud miski. Andsime mahajääjaile lubaduse mõne lumepilve siiagi saata.
Nii nagu Saaremaale omane, oli hommikul tugev tuul ja eks siinkohal käis peast läbi igasuguseid mõtteid, kuid kiituseks Saaremaa Laevakompaniile saab öelda, et ilm peab ikka olema täiesti katasroofiline, et praamiliiklus lõplikult seisma jääks.
Päkapikumütsides reisijuhid tervitasid hommikul lapsi ja nende vanemaid ning vanavanemaid ja juhatasid nad bussis oma istekohtadele. Jah oh imede ime, vaevalt sai buss välja sõita kui märgati bussis maiustustega korvi. Küll usutleti reisijuhte ja kaasasõitjaid, et kas keegi on toreda üllatuse teinud, kuid peale jäi siiski kindel otsus, et korvi toojateks pidid olema päkapikud, sest mitte keegi ei teadnud sellest korvist midagi. Hiljem reisi jooksul tarvitses bussijuht vaid ukse avada, kui mingi aja jooksul oli korv imeväel jälle masiustusi täis!?
Üle lahe sõitsime õhtuse reisilaevaga Nordlandia. Laevas ootas nii lapsi kui vanemaid uhke jõululaud. Öö saatsime möödas jõulumeeleolus laeva mugavates kajutites. Hommikul enne laevast lahkumist pakuti veel kehakinnitust ja sõit võiski alata Lapimaa poole. Vihma sadas siingi, kuid teatavasti pidi põhjas lumi maas olema. Niisiis algas pikk-pikk teekond põhja poole. Läbida tuli 800 km. Meie aga istusime soojas bussis, veeketjast sai kuuma vett kohvi või tee jaoks ja lapsed vaatasid bussi videost põhjamaa multikaid.
Esimene lumi meie jaoks saabud täpselt poolel teel, kui tegime pikema peatuse Vaskikellos. See on selline koht, kuhu on aastate jooksul kokku kogutud vanu kirikukellasid igas mõõdus. Laste rõõmuks võis nende hääletugevust ja tooni ka proovida ning seda tegid nad vanemate abil suure rõõmuga. Mõni kell oli ikka väga suur ja raske. Kõigele lisaks oli parasjagu lund maas ja kannatas lumepallegi meisterdada, no seda võimalust ei jätnud teatavasti keegi vahele.
Ranuasse, mis on üks Põhja Soome väikelinnadest, saabusime pool kaheksa õhtul, kus ööbisime hotellis Ilveslinna. Hotellis oli kõigi käsutuses kuum soome saun, soojad toad ja õhtune meelelahutus hotelli restoranis kohaliku bändi saatel.
Teisel reisipäeval pidime startima juba kell pool kaheksa, selleks et jõuda õigeks ajaks 90 km kaugusel asuvasse Santa parki. Teatavasti valitseb põhjas praegu polaaröö ja vaid tänu asjaolule, et asusime polaarjoone läheduses, mitte veelgi kaugemal põhjas, kus valitseb ööpäevaringselt pilkane pimedus, oli praegu seal 3 tundi enam vähem valget aega. Enamus ööpaäevast ka seal valitses pilkane pimedus.
Santa parki saabumine oli imeilus. Puude all päkapikkude poolt paigutatud mitmevärvilised valgustatud koonused ja kui me sisenesime parki, selgus, et sealne päkapikumaa asub maa all. Laskusime mööda tunnelit, ümbritsetuna metsahäältest ja huntide ulgumisest. Aga keegi ei kartnud, olime ju päkapikumaal!
Kohapeal võisime näha kuidas päkapikud oma tööd teevad, käisime päkapikkude koolis, kus õpetati päkapikkude keelt ja tantsu ja kooli läbinutele anti ka vastav tunnistus. Samas oli ka jäägalerii ning jääkamber, kus võis mingi imeläbi vilkuvast klaasist limonaadi juua.
Peale päkapikumaa külastamist suundusime polaarjoonekeskusessse! Kõik ületasid polaarjoone ja kes soovisid, võisid jällegi vastava tunnistusega koju minna. Samas oli võimalik jõuluvana postkontorist oma viimase hetke kingisoovidega kiri saata või siis jõuluvanale isiklikult oma soov kõrva sosistada ja toimuvat fotoga jäädvustada.
Samas oli ka kelgukoerte kasvandus, kus oli võimalik koeri silitada ja nende lugusid kuulata. Soovijad võisid kelgukoertega väikese ringigi sõita. Imetore oli kuulata nende sõidueelset klähvimist, mis muidu siinmail nii tüütuna tundub, kuid seal hoopis teise tähenduse saab.
Enne hotelli naasmist jalutasime veel tunnikese teele jäävas Rovaniemis, Lapimaa pealinnas. Imetlesime juba poolestsaati jääkaane all voolavat Rovaniemile nii elutähtsat jõge ja uhkeid tuledesäras sildu.
Hotelli saabusime kella seitsme paiku, kes siis veel suutsid, võisid lõõgastuda hotelli saunas.
Kolmandal päeval külastasime samas Ranuas põhja-loomaaeda. Alustasime päeva alles kell pool kümme, sest siis hakkas tasapisi valgeks minema. Meid varustati eestikeelse loomaaia kaardiga ja võisimegi alustada retke talvises loomamaailmas. Siinne loomaaed on ehitatud vaid loomade jaoks, kedagi ei hoitud lihtsalt puuris. Inimeste jaoks oli kitsas piiretega laudtee, mis tõusis kohati kõrgele suurte loomaaedikute kohale. Vaid külmakartlikumad talveund nautijad loomad olid näha läbi klaasi vastavates majades. Siin olid esindatud vaid Soome territooriumil elavad isendid. Lapsi köitsid kõige enam jääkarud ja rääkiv ronk. Eksootilisematest loomadest olid esindatud ahm, polaarrebane ja lumekakud.
Loomaaiast väljudes ootasid meid juba põdrarakendid. Kõik said põdrasaaniga sõita, ka emad, isad ja vanaemad ei jätnud seda võimalust kasutamata. Oma sõiduaega ootajad ei pidanud külmetama, sest süüdatud oli soojendav lõke. Põtradel oli hoog sees, küllap nad tahtsid meile oma kiirust ja ilu näidata.
Lapsed said lisaks loomaaia kõrval igasugustel liumägedel ja huvitavatel atraktsioonidel aega veeta ja lumest vaimustust tunda. Ilm oli võrratu, parasjagu külma ja kerge lumesadu. Kõige lõpuks oli loomaaia vastas asuvast Fazeri kommipoest kõigil võimalus maiustusi kaasa osta.
Kella kahe paiku hakkas napp valge aeg lõppema ja oligi aeg kiirustada jõuluvanaga kohtumisele. Ärevus köitis kõiki, sest jõuluvanaga on alati seotud midagi müstilist ja toredat. Nimelt saatis jõuluvana meile kirja, et ootab meid meie hotelli restoranis, mis asus loomaaiast vaid 3 km kaugusel.
Sõitsimegi kibekähku kohale. Vahetasime lumised riided pidulike vastu ja kohapeal ootas uhke jõululaud! Seal oli kõike – sinki, põhjapõdra liha, kohalikku punast kala nii toorelt kui küpsetatult, salatid, joogid, ei oskagi välja mõelda, mida veel tahtnud oleks. Asusime toidu kallale, kõhud olid tühjad. Olime ju pea terve päeva aktiivselt õues veetnud.
Kui olime mõnda aega kõhtu täitnud, sisse astus – arvake kes – muidugi jõuluvana ise. No täpselt seesama, kes eelmisel päeval polaarjoonel laste kingisoove kuulas. Teatavasti on jõuluvanal erilised võimed – ta jõuab igale poole õigeks ajaks. Ja mida ta kaasa veab?! Kasti kingitustega! Kes siis veel tolle hetkeni kahtles päris jõuluvana olemasolus, nägi nüüd, et ta on tõesti olemas. No kuidas ta muidu teadis sinna tulla ja täpse arvu kingitusi tuua. Ilma salmi, tantsu või lauluta ei saanud aga keegi oma pakki kätte. Ka vanaemad mitte! Aga on meil siis lauludest puudus?! Kõige lõpuks võtsime ennast kõik ringi ümber jõuluvana ja laulsime koos jõululaulu. Loomulikult said kõik suured ja väikesed ennast koos jõuluvanaga pildistada ja veel viimased kingisoovid kõrva sosistada, sest veel ju jõudis.
Kogu see toredus pidi ühel hetkel otsa saama. Istusime siiski veel mõne tunnikese jõululauas, aga varsti tuli alustada pikka koduteed. Pisut kurb oli. Oli kuulda et nii mõnigi laps küsis oma vanematelt nõutult, et kas me läheme juba ära.
Aga et jõulumaalt äratulek nii äkki ei toimuks, meenutasime nähtut ja kuuldut viktoriini näol, mille võitjad said kaasa jõuluküünlad ja lapsed värvilisi pliiatseid. Vaatasime öö jooksul ära veel viimased jõulufilmid ja –multikad ning olimegi varahommikul Helsingi laevasadamas.
See kõik oli nagu muinasjutt ja lumepilvi tellisime ka, need tulevad kindlasti!
Norra on mu meelismaa. Olen seal käinud neli korda – kolanud Oslo tänavail, veetnud ilusaid hetki Kon-Tiki ja Frami muuseumis, jalutanud Vigelandi skulptuuripargis. Olen hinganud täiel rinnal Lillehammeri taliolümpia rütmis ja imetlenud norralaste eluviisi.
Kolmel töösõidul polnud paraku aega Norrasse põhjalikumalt süüvida. See sai võimalikuks alles tänavusel bussireisil Kesk-Norras. Marsruut Kongsvinger–Hamar–Lillehammer–Geiranger–Lom–Ålesund–Oslo–Kongsvinger pakkus kosutust nii ihule kui hingele. Nautisin Norrat igal hetkel, igal kilomeetril. Hinge puges soov vahest juba järgmisel suvel tuuritada ka Põhja-Norras.
Laupäev, 26. juuni. Õhtupoolikul ületame märkamatult Rootsi–Norra piiri ja maandume Sigernessjøeni kämpingus. Telkide ülespaneku ajaks lõpeb tihe vihmasadu otsekui tellitult. Vennastume kämpingu baaris pidutsevate norralastega, kuulame ühes võetud eesti muusikat. Tantsupõrandat kulutatakse hoolega. Saaremaa poiss Sten võidab loteriil seitsmekilose singikäntsaka.
Viimased norrakatest pidulised mööduvad lauldes meie telkimisplatsist öösel kella kolme tuuris. Esimene Norra-päev on saanud meeleoluka lõpu.
Pühapäev, 27. juuni. Esimene sihtmärk on Hamar. Vaatame tõtt omapärase arhitektuuritaiese – Lillehammeri taliolümpiaks püstitatud kummulipööratud viikingilaeva kujulise kiiruisutamishalliga. Lasen end pildistada kolmekordse olümpiavõitja Hjalmar Anderseni kuju foonil.
Jõuame Lillehammeri hüppemägede juurde. Meenub talimängude unustamatu ava- ja lõputseremoonia, mida juhtisid Liv Ullmann ja Thor Heyerdahl.
Maandumisnõlvade kõrval kommentaatorikabiinid, kus olümpiapäevil kommenteerisin tseremooniaid ja mäehüppeid. Normaalmägi oli õnnelik Ago Markvardtile – individuaalkahevõistluse hüpetes jäi ta alla vaid hilisemale olümpiavõitjale Fred Börre Lundbergile.
Sõidame suusaliftiga alla ja tagasi üles. Ülalt avaneb maaliline vaade linnale, Mjösa järvele ja ümberkaudsetele mägedele. Põikame ka murdmaa- ja laskesuusatajate stardi-finiðipaika Birkebeineri suusastaadionil. Hüppemägedega võrreldes on pilt kurb: staadion on mahajäetud ja laguneb. Suvel on siin üldse kõik teistmoodi.
Peatume Lillehammeri lähedal asuva Norra teedemuuseumi parkimisplatsil. Muuseum on tõeline monument Norra teede, sildade ja tunnelite ehitajatele. Naudime ehedat sepatööd. Meie silme all vormitakse rauatoorikust uhke aknahaak. Sepp ulatab vastvalminud suveniiri mu abikaasale. Õhtuhakul jõuame Gjeilo kämpingusse. Öösel sajab vihma.
Esmaspäev, 28. juuni. Tõuseme mägedesse. Ennast proovile panna otsustanud suunduvad vallutama Skandinaavia kõrgeimat mäetippu Goldhoppigeni (2672 meetrit merepinnast).
Meie ei tunne end tipu ründamiseks piisavalt kindlalt ja tõuseme ülespoole kahe kivi- ja ühe lumevälja jagu. Hakkab sadama. Äikese tõttu ei jõua eesmärgile ka tipuvallutajad. Reisijuht Külli otsustab mitte riskida. Õige otsus.
Õhtupoolikul vaatame Lomi linnakeses Norra üht vanemat puukirikut (12. sajandist, ehitatud naelteta). Vihma kallab, hommikul veel nii malbena tundunud mägijõgi kohiseb ja vahutab. Kui astume Gjeilo kämpingu juures bussist maha, lõpeb ka sadu. Taas nagu tellitult.
Teisipäev, 29. juuni. Ilm on ilus. Tõuseme mäkke ja laskume seejärel maalilisse Geirangeri orgu. Oru süles kauni fjordi kaldal ja mäenõlvadel imepisike Geirangeri linnake. Fjordi reidil uhkeldab valge iludus – kruiisilaev Jewel of the Sea, kai ääres seisab pisut räsitud välimusega Vene reisilaev Akadeemik Vavilov. Põkkume Vaviloviga veel mitmel korral.
Kurvilised mägiteed – kuulsad turismimagnetid Kuldne Tee, Kotkatee ja Trollitee.
Üks juhtidest, bussiomanik Hollan, kirjeldab värvikalt Trollitee rasket laskumist (või tõusu) – kõrguste vahe 950 meetrit, lisaks üksteist järsku kurvi. Sentimeetrite mäng. Kolmandas kurvis pakubki elu väikese action’i. Buss lõikab paremkurvi liiga kaljuseina lähedalt, sama trajektooriga jätkates on oht bussi külg mõlkida. Meie bussi taha koguneb kümmekond autot. Vägesid asub juhtima tagapool peatunud saksa bussi sohver. Talle on selge, et meie buss peab tagurdamiseks ruumi saama. Sakslane kamandab autoderivi liikuma. Buss tagurdab ja võtab kurvi välja…
Alla jõudnud, peatume, täname tarmukat sakslast ja teeme ühispildi. See oli meie osava sohvri Hollani kolmas laskumine Trolliteed mööda. Tõmbame päevale joone alla Trollvegeni kämpingus.
Kolmapäev, 30. juuni. Tee viib läänerannikule, Põhjamaade Veneetsiaks kutsutavasse 36 000 elanikuga Ålesundi. Hommikul hämune ilm selgineb parasjagu selleks ajaks, kui jõuame üles vaateplatoole. Vaatepilt linnale ja merele on lummav.
1904. aastal põles Ålesund peaaegu täielikult maha. Euroopa riikide abiga ehitati linn taas üles. Juugendstiilis. Paljud romantilised majad kerkivad otse veest, majade ees mootorpaadid. Rõõmus ja kirev Põhjamaade Veneetsia. Kai ääres seisvatelt paatidelt pakutakse värsket kala ja krevette. Kolm tundi mööduvad kui linnutiivul.
Tjugeni kämpingus saab kustutada jalgpallijanu. Puhketoas teleri ees sumiseb EMi poolfinaali Portugal–Holland oodates rahvusvaheline seltskond – hollandlased, norrakad ja eestlased. Van Nistelrooy, Davids ja Co valmistavad omadele pettumuse. Ent vähemalt Tjugenis majutunud hollandlaste seltskond võtab kaotuse väärikalt vastu. Nad tunnistavad Portugali selgelt paremaks.
Neljapäev, 1. juuli. Neljakümnekilomeetrine teekond kuulsa Briksdali liustiku jalamile. Kolmekilomeetrine jalgsitõus mööda kruusateed ja ajuti järsuvõitu kiviklibust rada. Kruusatee lõpus asuva platsini on võimalik jõuda ka väikeste sõidukite või hobuveokite pardal (sel juhul tuleb muidugi kukrut kergendada). Teele jääv kosk jagab lahkelt veepritsmeid. Jaapanlaste hordid mööda mäekülge tõusmas ja laskumas.
Briksdali liustik sätendab päikese käes kogu oma võimsas ja ängistavas ilus. Sügavsinine värv näitab liustiku puhtust. Norralastest instruktorid viivad huvilisi 450 NOKi eest otse liustikule. Ronijad on puhtusest säraval liustikul nagu kärbsemust.
Kirjeldamatu tunne: hingad sisse mäestikuõhku, püüad deðifreerida Suure Looduse sõnumit.
Ees on viiesajakilomeetrine bussisõit Oslo külje all asuvasse Utvika kämpingusse. Teel läbime kolm ligi seitsmekilomeetrist ja hulga lühemaid tunneleid.
Kui mägedest Oslo poole laskume, jälitab meid ajuti laussajuks paisunud tihe vihm. Utvikas bussist maha astudes avastame üllatusega, et lootusetu vihmasadu on – ime küll! – seljataha jäänud.
Reede, 2. juuli. Viimane Norra-päev möödub Oslos. Tavakohane turismiring: Kon-Tiki ja Frami muuseum, Vigelandi skulptuuripark, kuningaloss. Olen kõike seda juba varem näinud ega jaksa enam imestada.
Kolm tundi vabakäiku linnas annab pisut aega kogetu üle järele mõelda. Istume abikaasaga tänavakohvikus, kuulame kahe tänavamuusiku idamaiseid improvisatsioone, näeme esimest korda selle Norra-reisi jooksul joodikuid, narkomaane ja kerjuseid.
25. juuni – 4. juuli. Meie Norra reisi algus- ja lõpukuupäev. Saaremaalt startinud buss korjas meid Laagri Statoilist peale 25. juuni varahommikul ja puistas sealsamas maha 4. juuli hommikul. Peale Norra mahutas reis ka natuke Rootsit ja kaks laevasõitu marsruudil Paldiski–Kapellskär–Paldiski.
Midagi Norra-reisiga võrreldavat olen kogenud ainult Fääri saartel.
…ja lumi sulab mägedes. Päike soojendab keskpäeval üha soojemalt ja mäenõlvadel olev lumi hakkab muutuma veeks. Üha rohkem võib näha esialgu küll poolläbipaistva lumekaane all vulisevaid ojakesi, kuid iga päevaga tuleb neid juurde ja nad muutuvad suuremaks. All orus jõed kasvavad. Mäenõlvad muutuvad kohati roheliseks… nii võib kirjeldada aprillikuiseid Slovakkia mägesid.
Suusahooaeg on läbi ja algab matkahooaeg. Nii nagu talvel on sealsed mäenõlvad täis suusa-laskumisradasid ja kõiksugu mäetõstukeid, siis kevadel hakkavad lume alt välja sulama matkarajad. Esimest korda Slovakkia mägedesse tulnu üllatub meeldivalt, sest üleval mägedes on omaette maailm ja omad reeglid. Slovakkia riik on palju kulutanud selleks et rajada kõikidele oma mägedele, nii kõige kõrgematele kui ka madalatele küngastele korraliku tähistusega matkarajad. Tähistused on nelja värvi, millel on oma tähendus. Punane tähistus annab märku sellest, et oled jõudnud pearajale nö. peateele. See rada on alati tugevalt sisse tallatud ja Madal Tatrates isegi peaahelikul osavamatele jalgrattaga sõidetav. Sinine rada on tähtsuselt teine. Niisamuti hästi tähistatud, kuid ei hõlma põhirada. Järgmine on roheline rada. See kulgeb tavaliselt madalamatel nõlvadel ja metsavahel ning enamjaolt jõuab välja sinisele või punasele. Kollane rada on aga puhtalt linnast või külast teisele rajale pealetuleku tähiseks. Peaaegu võimatu on eksida, sest peale rajatähistuste on pea igas tähtsamas rajaristis viidad. Mägedes ei arvestata vahemaid mitte kilomeetrites, vaid tundides. Ja nii ongi arvestatud keksmise inimese käimise kiirust mägedes ja viidal nt 3h Chertovica. Suurepärane!
Madal-Tatrates kulgevad matkarajad on jõukohased kõigile. Peaaheliku suurepäraste vaadetega rada kulgeb ülevalpool metsapiiri 1500 – 1800 m kõrgusel. Kulmineerub sealse kõrgeima mäetipu Dumbieriga, mille kõrguseks 2043 m. Jällegi lihtne ja iga keskmine inimene võimeline sinna ronima!
See pole veel kõik. Iga päevateekonna kaugusel on mägionn, ööbimisvõimalusega kohvik või mägihotell. Ühes sellises oleme meiegi oma kahepäevasel matkamarsruudil juba 5 aastat ööbinud. Seesama hotell, millest jutt käib asub 1750 m kõrgusel Dumbieri nõlval.
Kujutlege nüüd, et olete käinud mööda matkarada juba 5 tundi. Pisut väsinud ja tahaks selle aja peale midagi kosutavat juua – süüa. Võileivad ja muu näksimine seljakotist on otsa saamas. Päev hakkab õhtusse jõudma ja nähtavust on hakanud piirama kerge udu ja mööda mäenõlvu ujuvad pilved. Grupijuht on kogu tee rääkinud mingist hotellist ja soojast toidust ja õllest, mis seal pidavat ootama. Kogu matkapäeva jooksul ei ole sa aru saanud, mis jama ta ajab, sest siin lihtsalt ei saa olla mingitki maja, hotellist rääkimata. Ümberringi, niikaugele kui silm ulatub, vaid mäed, kivid, mööda maad roomavad mägimännid. Vaid all orgudes võib näha külasid ja liikuvaid autosid…ja siis äkki otse sinu ees umbes 20 m kaugusel kerkib udust otse mäenõlva peal 3 korruseline kivimaja, toetudes tagaküljega vastu mäenõlva. Sa pole suutnud veel toibuda kui juba keegi grupikaaslastest on taskust välja tirinud 40 kohalikku krooni ja selle kuldkollase õlleklaasi vastu vahetanud. Seda teed sinagi, mis sest et sa pole õllesõber, kuid midagi nii head ei ole sa kunagi varem joonud. Isegi vimm grupijuhi vastu on kadunud, mis sest et nüüd räägib ta, et see õlu ja kogu muu toit, mida siin pakutakse (menüü on 2 lehekülje pikkune), tuuakse üles seljas. Mõtled et no las räägib, ju see tema töö on. Hotell on ju olemas ja see on kõige tähtsam! Aga õhtupoolikul, kui kogu grupp on kõhud täis söönud ja istub üheskoos hubases esimese korruse saalis, siis elad üle järgmise üllatuse. Äkitselt avaneb välisuks ja sisse astuvad 3 tugevat musklis meest. Kahel neist seljas pikad raamid täis pakke ja kolmandal, kujutage ette, õllevaat! Õllevaadil küljes spetsiaalsed rihmad seljas kandmiseks.
Vahel on siin kaubatoojatele ka võistlusi peetud. Alt külast on kõige kiiremini 60 kg kandamiga üles tuldud 55 minutiga. Võrdluseks–turistidele on arvestuslik aeg 120 minutit.
Ja veel võib samas hotelliseinal lugeda reklaamplakatit mööda peaahelikku kulgeva jooksumaratoni kohta…
Chata Stefanika- nii nimetatakse seda mägihotelli . Nurgakivi pandi juulis 1924. Ehitus kestis ligi 4 aastat, kuni septembris 1928 chata avati pidulikult. Ehituse kiiremat kulgu takistasid muutuvad ilmastikutingimused ja vahetunud ehitusfirmad. Toona toodi kõik samuti seljas ülesse ja suhe oli kandjatele 1 kilogramm 1 kroon. Nt maksis õlu siis 5 krooni üleval. Praegune omanik Slovakkia Turistide Klubi tegutseb siin aastast 1991.
Sellest hetkest hakkad uskuma kõike, mida grupijuht räägib, olgu see nii uskumatu kui tahes.
Ja neid uskumatuid asju ikka on siin. Näiteks varahommikul päikesetõusul kutsub ta virgemad kaasa siiasamasse hotelli taha mäenõlvale ümisejaid pildistama. Kuna nüüd usun juba kõike, mida lubatakse, siis võtangi fotoka ja lahen kaasa. Polegi vaja kaua oodata, kui esialgu märkamatuks jäänud väikestest koopasuudest ilmuvad välja kassisuurused karvased olendid – ümisejad ehk Tatra koopaoravad.
Suurema osa mäestikust võtab enda alla rahvuspark, mis seab külastajale mitmeid piiranguid (nt ei tohi midagi murda ega korjata, end järves pesta; tohib liikuda ainult tähistatud radadel, mida on piisavalt palju). Ja seetõttu ei pelga matkajaid ei ümisejad ega mägikitsed. Laisemad, kes ei viitsi hommikul vara fotokaga välja tulla, võib neid ka päeval matkarajast kaugemal näha.
Teise matkapäeva lõpus oleme jõudnud kohani, kus tuleb alla orgu tagasi minna. Kahju on. See kahepäevane mägimatk oli nii kosutav hingele, et ka tähensurikas lause, mida grupijuht esimesel päeval ütles – kui tuled esimest korda mägedesse, siis hakkad neid kas armastama või vihkama, kolmandat võimalust ei ole – nüüd mõistan et ka selles osas oli tal õigus. Hakkasin mägesid armastama!
Slovakkias on aga mägesid ka neile, kes otsivad teravamaid elamusi. Selleks on Kõrg-Tatrad. Poola–Slovakkia vahel asuvad Kõrg-Tatrad (65 km pikk ja 16 km lai) on ligi 1200 kilomeetri pikkuse Lääne–Karpaatide aheliku kõrgeim mäemassiiv. Ega tegelikult sealsete tippude vallutamine ka midagi eriti rasket ei ole, kuid vajab siiski väikest füüsilist ettevalmistust. Kõrg-Tatrate tipud on kuni juuli alguseni lumemütsi all ja kõige kõrgem tipp on Gerlahova 2655 m. Sellel tipul meie siiski ei käi kuna see vajab spetsiaalset mägivarustust köite ja kaljunaelte näol.
Meie oleme juba 3 korda vallutanud Krivani nimelist mäetippu, millel kõrgust on 2494 m ja mis on Slovakkia vabaduse sümbol ehk rahvuslik uhkus. Arvatakse, et tipu all leidus kunagi kulda. Lõuna– ja edelanõlval on praegugi näha jäänuseid arvatavatest kaevandustöötajate majadest, kes töötasid siin 15–18. saj. Arvatavasti oli mõni meile tundmatu kaevur ka tipus käinud. Esimene dokumenteeritud tipus käik pärineb 18. sajandist. Tõusurada algab metsa seest, mis peagi asendub mägimändidega, mis nii madalal maapinnal roomavad, et isegi lühemad inimesed vabalt neist üle vaadata saavad. Juba mõne tunni möödudes oleme jõudnud kiviklibuni. Seal tuleb nõlval tõusmiseks kohati käed appi võtta, kuid hullu pole midagi, oleme kohe-kohe viimasel tõusuharjal. Nüüd siis mõnda aega mööda korralikku kivitreppi ülespoole – tipp paistab olevat siinsamas – vaadata tasub vaid otse ette, sest kes vähegi kõrgust kardavad, siis paremal pool – meetri kaugusel – tühjendab kuristik ja vasakul pool – ülijärsk klibunõlv. Ja siis viimane pingutus mööda 2 – 3 meetriseid kiviplaate, jällegi käed jalgadele abiks, ja oh õnne – oleme tipus! Milline vaade. Seda pole võimalik kirjeldada. Me ei ole siin üksi. Ümberringi võib kuulda igakeelseid rõõmuhõiskeid tippujõudmisest. Selle väikese mõneruutmeetrise pinna peale mahub ära ikka rohkem kui mitukümmend tippujõudnut. Siin viimase meetri peal ulatab sulle käe nii sakslane kui slovakk. Jah, seda tunnet, kui oled nii palju vaeva näinud, et sinna üles jõuda, ei ole tõepoolest mitte ühegi sõnaga võimalik kirjeldada!
Aga veel üks huvitav matkapiirkond tavainimestele – Slovakkia Paradiis. Siin on 177 koobast ja kanjonit, 16 riiklikku reservaati. 1921 nimetati piirkonda esmakordselt Slovakkia Paradiisiks. Meie matkarada kulgeb mööda jõekanjonit kord tõustes kõrgele jõe kohale ja siis laskudes alla jõe äärde, andes sulle võimaluse matkasaapad jalast võtta ja mõnuleda hetke karges külmas mägijõevees.
Ja iga matkapäeva lõpus on võimalik supelda looduslikus termaalvees. Termaalbasseine on selles riigis ligi 40! Vesi tuleb maa peale puuraukude abil ligi 2 km sügavuselt. Temp. on ligi 60 kraadi. Maapinnale jõudes on see siiski ca 38 kraadini jahtunud.
Ei saa mööda minna ka arvututest vaatamisväärsustest. Näiteks ajaloolised lossid. Üks huvitavamaid on kuulus Poola piiri lähedal asuv Orava loss, mille ehitus oli ajendatud vajadusest tugipunkti järele kaubateel, et kaitsta kaupmehi.
Ida Euroopa suuruselt teine Spisi kindlusloss. Algne ehitus umbes 12. sajandist. Asustatud kuni 17. saj lõpuni. Asub 200 m kõrgusel ümbritsevast, üldse 634 m kõrgusel.
Veel on siin suurepäraselt säilinud puukirikuid. Ajalooliste dokumentide järgi oli Slovakkais puukirikuid umbes 300. Tänaseni on neist säilinud umbes 50 kreeka–katoliku ja ortodoksi kirikut. Protestantlikest on konserveeritud rangete reeglite järgi umbes 5 kirikut. Üks huvitavamaid näiteks Kezmaroki kirik, kus materjaliks tohtis kasutada ainult puitu ja mitte rauast naelu (kasutati puust naelu) ning ehitus tuli lõpetada 365 päevaga.
Podpieli muuseumküla on üks huvitavamaid kohti, kus 20. saj alul oli 204 majast 195 puidust. 1977. võeti osa külast kaitse alla rahvusliku puitarhitektuuri pärast.
Külastame ka veel karsti- ja jääkoopaid.
Ja kindlasti sõidame läbi ka mõnest mustlaskülast. Demograafiliste hinnangute kohaselt elab Slovakkias ligi 400000 mustlast, mis moodustab peaaegu 8 % kogu Slovakkia elanikkonnast (on teisel kohal ungarlaste vähemuse järel), kuid seda numbrit kasutatakse sageli mustlastega ähvardades või siis kasutavad seda mustlaste esindajad, sest suurem hulk tähendab rahvusvähemuse suuremat kaalu, rohkem raha sotsiaalsete ja kultuuriliste vajaduste rahuldamiseks jne. Ligi 700 aasta pikkune ajalugu Slovakkia territooriumil. Vanim kirjalik ülestähendus pärineb 1322. aastast
Seda kõike on võimalik näha ja nautida 8 reisipäeva jooksul!
